People pretending everywhere..
Ükskord novembri alguses otsustasin sünnitada veel ühe beebi, kes oleks pidanud siinseid numbreid täiusliku paarisarvu poole tõstma (ja seda ta ka tegi), mistõttu on meil nüüd diivanil aelemas kaunis ideaalne protsent kisavaid naisi ja röökivaid mehi. Ei saa öelda, et nad vähe ruumi võtaks, seda kohe kindlasti mitte.
Tegin nende stikeezide koha pealt mõistliku otsuse ja tellisin kohe pärast viimast vahejuhtumit aliexpressist neid lihtsalt kõigile oma viiekümnele lapsele. Võrdselt jagunesid eelmainitud stikeezid vanema venna ja sahmi vahel suhtega 28 ja 22. Üsna võrdselt, ma ütleks.
Praeguseks on hõivatud väikeste tegelaste poolt kõik vähegi haakuvad pinnad siin korteris ja aeg-ajalt ka minu (suur haakuv) nina. Jälgimaks vanema venna töölehe täitmist, rivistusid kõik 28 (võrdselt jagatud) stikeezi lauale seisma. See võttis neil omajagu aega (vähemalt kahe töölehe täitmise jagu). Õhtu lõpetasime helendavate stikeezide taskulambi abil helendama panemisega.
Seejärel kadus üks mustmiljonist junnist stikeezist ära – kergekujuline khkhkhkhmdraamakhh.
Lisaks aliexpressile ja sealt tellimisele (lasteaeda lastele hommikuringi istumise alla viil apelsini ja lõik arbuusi, uued riided mu telefonile, läbipaistev põll eelkooli meisterdamiseks), tegin ja sain kätte tellimuse laste uute välisriietega. Kaks kuud tagasi otsustasin, valisin ja maksin ja eile sain olla üllatunud, et mida kõike tellitud sai.
Mulle, kes ma enamikul juhtudest kõrvuni kraavisügavikes ja lompides ei ukerda, sel korral midagi ei laekunud. Jätkan ringi liikumist prügikotis, mahutavusega 75 liitrit.
Vanem vend sai talveks jope, mil suurus sees 134 ja mulle tundub, et sel talvel peab vanem vend jope kandmiseks korraga kaks aastat vananema. Et mahtuda vahemikku 8-9 aastat.
Sahmi sai ühele 4-5-aastasele lapsele sobivad kilepüksid, tuuletõkkefliisi ja kombeka. Üritasin pilti ka teha, aga mingil põhjusel jäid pildile ainult erinevad udused poosid, mida palusin lastel võtta. Sellised udused ja erakordselt poosid.. poosid.
Tegelikult olen ma hetkel (nagu igal sügisel) peaasjalikult ainult ostlemas. Kuna ma poodides võimalusel ei käi ja kõik pakutav nagunii kaubaks ei lähe, pean pikalt süvenema ja mõtlema ja võrdlema ja see kõik kokku võtab umbes nii-kaua-aega aega. Nagu üritaks võimatut saavutada sellega, et kõigil oleksid vajalikul momendil kasutada eluks vajalikud vahendid. Õue minnes ja trennis olles. Lasteaias hommikuringis istudes ja kodus hambaid pestes. Magama minnes ja mängides. Et oleks jope ja püksid ja kombekad ja mütse sada erinevat, sest 99 neist on kadunud kuhugi ei teasse ja riided spordi tegemiseks ja kaks harilikku ja pinal ja värvipliiatsid, mis ergonoomilist joont tõmbaksid ja hambapasta, mis karjuma ei ajaks, ent hambad puhtaks peseks ja hambahari, mis ei oleks kadunud ja kriimusalv kõikvõimalikele kriimudele ja astmarohud number üks kuni kolm, mida jaopärast retseptiga saab ja kummikud, mis ei oleks ei väikesed ega auguga ja vitamiinid, mis halvasti ei maitseks, ent hästi mõjuks ja vahepala eelkooli kaasa võtmiseks ja salvrätikud lasteaeda viimiseks ja tervislik toit..
(Ja arved makstud ja kokanduse raha lasteaeda viidud ja koosolekutel käidud ja igale poole õigeks ajaks õige seltskonnaga kohale mindud..)
See tervislik ja täisväärtuslik toit, mida süüa enne ja pärast trenni, õhtuti ja varahommikuti. Mõnikord lõunal. See toit kaasavõetavas ja autossöödavas vormis neile lastele, kes parajasti pikki lasteaiapäevi ei tee ja lõunaune asemel trenni sõidavad ja neile, kes mõnikord lasteaias käivad ja teinekord ei käi ja ka neile, kes veel midagi ei tee.
Kuna mulle tundub, et mul jätkuvalt ei ole seda soont, et mingil teemal pikemalt arutleda, midagi kiita või laita, veel vähem kellelegi nõu anda (eriti kuna keegi seda ei küsi) ja lõikude viisi midagi kirjeldada, siis on siinkohal paslik lõpetama hakata. Põhiline sai kirja: poes käimata palju uusi asju. Vajalikke ja veelgi vajalikumaid.
Vanemal vennal oli täna erakordselt hea päev, see sama kahekümnes september, ma ei tea, kas kuu juhtus olema püstloodis Veenusega ja tiirlema ümber Jupiteri, või mis, aga see oli tõesti erakordselt ja hämmastavalt suurepärane päev, ma ei mäleta, millal see viimati juhtus ja mida head me küll tegime, et sellise päeva välja teenisime ja kas lähimate aastate jooksul on veel lootust sellist sündmust kogeda. Pöidlad pihus.
Vahepeal on otsa lõppenud suvi, minu varbad on pärast pika suve lõppu nüüd kogu aeg jääs ja lasteaed ei ole ikka veel avatud. Siinne lasteaed üürgab muidugi järjekindlalt kolmel tonaalsusel.
Kolisime nädalavahetusel nelja tuppa, me päris enda toad nüüd, mida järjest remontima hakkame (ja remontima hakkame all mõtlen ma loomulikult seda, et mina ei tee midagi), seni suures segaduses elades. Suur segadus sobib meile hästi. Kaks hetke pärast kolimist otsustasin kiirelt pesumasina ja külmkapi osta, enne olime ostmist pikalt vaaginud. Lõpuks võttis mul viis minutit, et otsustada, nagu ikka. Teades siin elavate laste võimekust mustade riiete tootmisel ja soovi kogu aeg süüa, olid mõlemad ideed head. Valisin siis poest välja ühe ja teise, küsisin noorelt müüjalt, et kui ma nüüd kaks asja korraga ostan ja kohe minema viin, kui palju me allahindlust saame. Väga nahaalne mutt kolme lapsega, ma ütleks. Aga allahindlust saime.
Uues kohas elades on kolme päevaga meist saanud napilt kõige kõvemini rääkivad inimesed Harku vallas. Ka jõudis vanem vend natuke juba maja lammutada, mis lammutamist ei vajanud..
See vanem vend.
Rääkides vanemast vennast. Ma ei tea. Ma ei tea, kas see on aktiivsus- ja tähelepanuhäire või on see selline napakas vanus või on see saamatu mina või on see ikkagi vanem vend, aga ma ei oska lihtsalt enam vanemat venda kasvatada.
Mul on vaja abiema, võib olla ka pikemat sorti isa.
Ostsin endale kolm nädalat tagasi Polar M400 spordikella, mis ühtlasi aktiivsusmonitor. Kuidagi koperdasin kõige odavama pakkumise otsa, mille hinnast juhuste kokkulangemisel veel 10% alla sain. Martio arvas, et hea mõte oli kell sünnipäevakingituseks endale osta, mis ometi ei tähenda, et ma järjekordsest brokolist sel pidulikul päeval loobun, Martio.
Kell on valge, annab märku, kui arvab, et ma võiksin olla senisest kordades aktiivsem ja sunnib mind näiteks Tartust Tallinnasse roolides end rohkem liigutama. Mõnus. Aktiivsuse taseme valisin esialgu kõige lihtsama, enamikel päevadel olen selle täitnud. Jällegi, Kayla BBG kava tehes või ellipticalil tammudes on aktiivsuse täitmine kergem, jalad seinal raamatut lugedes keerulisem. Vanem vend hoiab silma peal, et aktiivsust kogu aeg juurde tiksuks. Et ma siis häbisse ei jääks..
Ühel õhtul näitas kell laste magama sättimise ajaks 122% aktiivsust ja selge see, et liigutada ma tol õhtul enam ennast ei saanud. Õhtu päästis Martio, kes kella omamata ja aktiivsust teadmata võis ennast liigutada. Hehhehehee..
Mänguköök, mille sahmile ja piripiigale (ja vanemale vennale) internetist tellisime, jõudis kohale. Kuna meil ei olnud suurejoonelist plaani seda kohe kokku panema hakata, tähendab minul küll oli, aga ratsionaalsus (nimega Martio) võitis ja lubas kokku panna sünnipäevakingitused alles sünnipäeva saabudes, lohistasin üüratu karbi lastetuppa voodi alla. Peitu.
Hea mõte, kas pole.
Oligi hea mõte, kuni vanem vend siis juhtis samal õhtul tähelepanu suurele karbile (sest tähelepanu tal on) ja arvas, et suure karbi sees suurem kogus mänguasju peidus on.
“Ah ei ole seal midagi, see on emme karp, kuhu emme asjad eest ära pandud on,” valetasin ma nii, et suitsuandur tööle hakkas.
“Mis asjad, kas mänguasjad?” päris vanem vend.
“Emmel ei ole ju mingeid mänguasju, lihtsalt palju pabereid.. ja.. asju,” jätkasin valetamist.
“Aga seal peal on ju mänguasjade pildid, kuhu siis need said?” jätkas vanem vend detektiivitööd.
“Üks onu andis emmele lihtsalt suure karbi, kuhu mahuks palju asju sisse, et saaks need panna eest ära,” väänasin tõde päris edukalt.
“Aga mänguasjad..” pani vanem vend tööle vinguanduri.
“Ei ole,” teatasin lühidalt.
“Aga..” vingualarm üürgas täiel võimsusel.
“Ei”.
Jutu põpp.
Selline tühi täis karp siis. Ehk annad andeks vanem vend, küll hiljem üllatud, kui avastad, et emme jälle tegi jälle lubamatut (nagu päkapikud mõnikord).
Nädal aega kolisime. Või noh, mina võtsin kolm last ja viisin neid ühte ja teise kohta, eest ära ja ette tagasi, Martio võttis lahti, vedas (mille käigus natuke lõhkus), tassis ja pani kokku minu (katkist) mööblit. Hiljem, kui Martio arvas, et kõik asjad on kolitud, tõi ta veel kastide kaupa asju.. ja siis veel.. ja veel.. kuniks ma enam ei lubanud.
Siinse lifti limiidiks on 4 inimest. Trepi limiidiks üks mammut. Küsimus: kuidas saab 5-liikmeline perekond korterisse?
Ühel õhtul võtsin ma lapsed ja läksin vaipa ostma. Teisel päeval ostsin toole ja suuri karpe. Karpide kaaned läksid tuppa jõudes katki (häh, ei mingisugust Jyski karpide haul postitust). Samadel päevadel olen ma muuhulgas ka igasuguseid nõudepesumasina tablette ostnud ja siinse pesumasinaga tutvust sobitanud. Seni meil veel koostöö õnnestunud ei ole (mulle tundub, et meie võrrandist, kus asjalik ema pluss töötav pesumasin võrdub igavene õndsus ja puhtad riided, on puudu üks asjalik ema).
Vahepeal käis vanem vend lasteaias, kus lauluõpetaja temalt küsis, et kas jõuluvana talle lauluhääle toonud on. Vanem vend ei olevat teadnud vastust. Selles mõttes, et ta teadis hästi, mida jõuluvana talle tõi, aga seda ei teadnud, kas ta lauluhääle ka tõi. Ju siis tõi.
Homsest anname võimaluse vanemal vennal proovida hööritada tagumikku tantsutrennis. Rääkisime sellest temaga mõnda aega tagasi ja mulle tundub, et selline eesmärgipärane tantsuline liikumine võiks olla lõbus, ise ma tantsida ei oska, äärmisel juhul ainult paljude kõrtega klaasis (ja siis on lõbus küll), Martio tantsib, aga ainult Tuljakut (tegelikult muid tantse ka, aga kiidame me siin jaopärast ja esimene lõik oli Martio jagu).
Ja sahmi õpetaja ei ole midagi küsinud, sest sahmi on lasteaias käimise asemel siinse piripiiga kasuema, riietades viimast lahti ja kinni ja olles kõigis muudes protseduurides ka tähtis ja vajalik osaline. Mõnus ja pehme ka. Ja õhtuti on sahmi emme kiisu. Kes.. lobiseb. Emme aita tita mäm. Emme mima mäm. Emme mõmm puhh. Emme tita tuttu. Emme tuttu.
Sahmi joonistas vahepeal linnu. Pääp.
Me oleme kogu perega väga uhked selle linnu moodi linnu üle. Pääp-pääp.
Creating Bubbles 