Vahepeal on otsa lõppenud suvi, minu varbad on pärast pika suve lõppu nüüd kogu aeg jääs ja lasteaed ei ole ikka veel avatud. Siinne lasteaed üürgab muidugi järjekindlalt kolmel tonaalsusel.
Kolisime nädalavahetusel nelja tuppa, me päris enda toad nüüd, mida järjest remontima hakkame (ja remontima hakkame all mõtlen ma loomulikult seda, et mina ei tee midagi), seni suures segaduses elades. Suur segadus sobib meile hästi. Kaks hetke pärast kolimist otsustasin kiirelt pesumasina ja külmkapi osta, enne olime ostmist pikalt vaaginud. Lõpuks võttis mul viis minutit, et otsustada, nagu ikka. Teades siin elavate laste võimekust mustade riiete tootmisel ja soovi kogu aeg süüa, olid mõlemad ideed head. Valisin siis poest välja ühe ja teise, küsisin noorelt müüjalt, et kui ma nüüd kaks asja korraga ostan ja kohe minema viin, kui palju me allahindlust saame. Väga nahaalne mutt kolme lapsega, ma ütleks. Aga allahindlust saime.
Uues kohas elades on kolme päevaga meist saanud napilt kõige kõvemini rääkivad inimesed Harku vallas. Ka jõudis vanem vend natuke juba maja lammutada, mis lammutamist ei vajanud..
See vanem vend.
Rääkides vanemast vennast. Ma ei tea. Ma ei tea, kas see on aktiivsus- ja tähelepanuhäire või on see selline napakas vanus või on see saamatu mina või on see ikkagi vanem vend, aga ma ei oska lihtsalt enam vanemat venda kasvatada.
Mul on vaja abiema, võib olla ka pikemat sorti isa.
Creating Bubbles 