People pretending everywhere..
“Pane see hambahari siis laadima pärast!” targutab ninatark nr 2 esikust vannitoa suunal.
“Ei, see ei pea laadima 24/7!” vastab ninatark nr 1.
“Praegu ei olegi 24/7, praegu on,” ninatark nr 2 vaatab kiirelt kella: “20.55! 20.55 on praegu, pane see siis laadima!”
Sellises koguses pakutavast lumest keelduda ei ole võimalik. Tänagi, pärast imetlusväärse koguse lume piripiiga poolt ära söömist, jäi järgi piisavalt, et sellelt hüpata, sellesse maanduda ja selles kaevuda.
Ideaalne.
Elasid kord nahkhiir, vampiir ja lilla ükssarvik, kes kõik kolmekesi päevast päeva jagelesid. Keskmisest rohkem kemplesid nahkhiir ja vampiir, kes mitte üht vaba hetke ei saanud vaidlemata mööda saata, lilla ükssarvik tõmbas aeg-ajalt tuurid üles, lihtsalt niisama, veidi pisaraid ja draamat, sest miks mitte, kes ükssarvikuid ikka keelata saab?
No ja nii need päevad möödusid, nahkhiir õppis ja ninatargutas, vampiir ei maganud ühtki sekundit talle pakutavat päevaund, sellest hoolimata jõudis ta keskmisele vampiirile kohaselt nii mõnigi kord tüli käigus hambad sisse lüüa ja ükssarvik vaidles lõputult.
Ja nii nad elasid enam-vähem, päkapikkudele oktoobris kirju kirjutades ja iga söögikorra järel mašustoitu (vt ka: magustoitu) ihaledes, kes paljaste varvastega, kellel talvesaapad jalas, selle päeva üle.
Selle Halloweenise päeva.
Kui sahmi pälast kolmandat eluaastast lõpuks nõuks võttis enam-vähem tempos sõnu omandada ja kõne moodi kõneleda, olime lahulolevad. Kui me saime sõna algusesse s-tähe ja keskele v, paika k, t ja p, olime veelgi lahulolevamad, peaaegu täies mahus, umbes maksimaalses lahulolus. Kui siis sõnad juba sõnu meenutasid ja jutu käigus öeldud sõnade algused ja lõpud ka enam vähem välja hingatud said (vt ka: laisk keel), jätsime pelekondliku logopeedimise mõneks ajaks tegemata, lugesime vaid aeg-ajalt paali tõnn-tõnn-tõnn, tänn-tänn-tänn stiilis keeleväänamise laamatut ja külastasime mõned kollad logopeedi nõu saamiseks.
No ja kui sahmi siis mingi aeg tähed äla õppis ja lugema hakkas, oli pälis hästi, lohkemat me viieselt sel hetkel ei oodanud.
Kuni sel sügisel sai sahmi lasteaia logopeed ta kõne üle vaadata ja meile öelda, et puudu on r.
Meie suuleks üllatuseks sai logopeed temaga ka iganädalast logopeedimist alustada.
Nagu päliselt.
Kolm kohtumist ja kaks nädalat igaõhtust paalisekundilist haljutamist hiljem, tuli ühe neljapäevaõhtuse haljutamise tulemusel sahmi suhu r.
Päris r.
No ja pärast r-tähe tulekut tõmbasin välja sahmi teise alumise piimahamba, silm silma ja hammas tähe vastu, nagu öeldakse.
Alguses oli r lihtsalt ž ja sõrme suus liigutamise tulemus.
Seejärel tuli r, kui ta järgnes t-tähele.
Treenel, trenni, troll, trepp, tramm, trikoo.
Edasi proovisime r öelda sõna keskel.
Sidrun, padrun, madrus.
Mis järgmiseks, sahmi?
Hommikune jooks, sõit rattal ja “emme, see on ainult hoo lükkamine, mitte sõit” tõukerattal.
Kolmapäeva hommikul kell 7.19 olime valmis mandlitest loobuma.
Kolmapäeva hommikul kell 8.20 seadis opereeriv arst meie valmisoleku kahtluse alla.
Sel hommikul sahmi järjepidevalt köhatas, mida rohkem me sellest rääkisime, seda tihedamalt köhatas ja pidin päris veenvalt argumenteerima, alustades sellest, et see laps köhatabki kogu aeg (vt ka: bronhiaalastma) ja hommikuti köhatab eriti, see ei ole kindlasti viiruslik ja eks see terve olek on selline staadium, milleni me neid tõenäoliselt põletikulisi mandleid omades ei jõua. Lubasin võtta enda vastutusele selle, kui need haavad lahti köhitud saavad ja mitte peaarstile kaebust kirjutada, mainisin korduvalt, et viibin siin oma lapse huvides ja eesmärk on olla edaspidi tervem, mitte kogu aeg köhida. Arst arvas, et ega see mandlite operatsioon ei pruugi siin sugugi aidata, ka täismehed on ära surnud komplikatsioonidesse ja kui anestesioloog otsustab, et ta last narkoosi alla ei pane, siis ta ei pane.
Sõlmisin endaga rahu ja leppisin sellega, et kahe kehva variandi asemel (lahkuda ja köhida vs köhida ja jääda) tehakse otsus hiljem anestesioloogi poolt.
Vanem vend arvas samal ajal teises kohas, et sahmi läks mandleid lõikama, sest tal oli neid lihtsalt liiga palju olnud. Nii umbes kolmteist või nii.
Kolmapäeva hommikul kell 11.19 sõidutati sahmi operatsioonile. Selleks ajaks olime ära lahendanud Kumakese suvevihiku ja kolm korda edaspidi, tagurpidi ja diagonaalis läbi lugenud Ämblikmehe 5-minuti lood.
Ootasin kannatlikult (vt ka: kannatamatult, maksimaalselt ärevil, solidaarsusest söömata) tund aega, kuni tundus juba reaalne, et anestesioloog on otsuse langetanud, narkoosi teinud ja mina kohvikut võisin otsima minna.
Kolmapäeval kell veidi enne kahte naases mandliteta sahmi.
Kolmapäeval kell mingi aeg pärastlõunal külastas meid operatsiooni läbi viinud arst, kes rääkis tehnoloogiast, mida antud operatsiooni narkoosil anestesioloog kasutas, pidavat olema just astmaatikule sobilik ja et sellises staadiumis põletikuliste mandliteta peaks kindlasti edaspidi tervem elu järgnema..
Selleks ajaks oli näost lapiline sahmi saanud juba adrenaliiniauru ja kangemat sorti valuvaigisteid, jõudnud korraks ärgata ja seejärel neli tundi magada.
Esimene mandliteta päev jätkus õhtul äärmise ettevaatlikkusega kolm lonksu vett juues ja vahvli seest lusikaga jäätist süües.
Järgmised kaks päeva möödusid iga kuue tunni tagant valuvaigisteid ja iga kaheksa tunni tagant antibiootikume manustades. Vahepeale mahtus ainult veidi vett ja jäätist.
Kolmandaks päevaks oli sahmil jäätisesest kergelt öeldes kõrini, mistõttu proovisime õnne keefiriga, jaheda puljongiga ja kartulipüreega. Sel õhtul tekkinud kõrvavaluga kaasnes sajandi suurim köha, olin valmis igasugusteks komplikatsioonideks. Neid ei tekkinud.
Ülejäänud nädala jooksul on sahmi söönud veel kohupiima, maasikaid, vaarikaid, herneid, mureleid, pirni- ja maasikapüreed, arbuusi, smuutit, mahlajäätist, lisaks üpris korrapäraselt antibiootikume ja valuvaigisteid.
Kõige keerulisem on sahmil olnud loobuda mõneks ajaks aktiivne olemisest. Kuna mul (ja sahmil) ei olnud nädala jooksul (ja ei teki edaspidi) mitte mingisugust soovi sõita haiglasse kellegi veritseva kurguga, piirdus kogu aktiivsus kiikumise ja kõndimisega, vähesel määral vaidlemise ja sugulastega kaklemisega.
Sellega on lõppenud suve esimene operatsioon.
Järgmine operatsioon, adenoidivaba piripiiga näol, toimub loodetavasti augustis.
Creating Bubbles 