Kolmapäeva hommikul kell 7.19 olime valmis mandlitest loobuma.
Kolmapäeva hommikul kell 8.20 seadis opereeriv arst meie valmisoleku kahtluse alla.
Sel hommikul sahmi järjepidevalt köhatas, mida rohkem me sellest rääkisime, seda tihedamalt köhatas ja pidin päris veenvalt argumenteerima, alustades sellest, et see laps köhatabki kogu aeg (vt ka: bronhiaalastma) ja hommikuti köhatab eriti, see ei ole kindlasti viiruslik ja eks see terve olek on selline staadium, milleni me neid tõenäoliselt põletikulisi mandleid omades ei jõua. Lubasin võtta enda vastutusele selle, kui need haavad lahti köhitud saavad ja mitte peaarstile kaebust kirjutada, mainisin korduvalt, et viibin siin oma lapse huvides ja eesmärk on olla edaspidi tervem, mitte kogu aeg köhida. Arst arvas, et ega see mandlite operatsioon ei pruugi siin sugugi aidata, ka täismehed on ära surnud komplikatsioonidesse ja kui anestesioloog otsustab, et ta last narkoosi alla ei pane, siis ta ei pane.
Sõlmisin endaga rahu ja leppisin sellega, et kahe kehva variandi asemel (lahkuda ja köhida vs köhida ja jääda) tehakse otsus hiljem anestesioloogi poolt.
Vanem vend arvas samal ajal teises kohas, et sahmi läks mandleid lõikama, sest tal oli neid lihtsalt liiga palju olnud. Nii umbes kolmteist või nii.
Kolmapäeva hommikul kell 11.19 sõidutati sahmi operatsioonile. Selleks ajaks olime ära lahendanud Kumakese suvevihiku ja kolm korda edaspidi, tagurpidi ja diagonaalis läbi lugenud Ämblikmehe 5-minuti lood.
Ootasin kannatlikult (vt ka: kannatamatult, maksimaalselt ärevil, solidaarsusest söömata) tund aega, kuni tundus juba reaalne, et anestesioloog on otsuse langetanud, narkoosi teinud ja mina kohvikut võisin otsima minna.
Kolmapäeval kell veidi enne kahte naases mandliteta sahmi.
Kolmapäeval kell mingi aeg pärastlõunal külastas meid operatsiooni läbi viinud arst, kes rääkis tehnoloogiast, mida antud operatsiooni narkoosil anestesioloog kasutas, pidavat olema just astmaatikule sobilik ja et sellises staadiumis põletikuliste mandliteta peaks kindlasti edaspidi tervem elu järgnema..
Selleks ajaks oli näost lapiline sahmi saanud juba adrenaliiniauru ja kangemat sorti valuvaigisteid, jõudnud korraks ärgata ja seejärel neli tundi magada.
Esimene mandliteta päev jätkus õhtul äärmise ettevaatlikkusega kolm lonksu vett juues ja vahvli seest lusikaga jäätist süües.
Järgmised kaks päeva möödusid iga kuue tunni tagant valuvaigisteid ja iga kaheksa tunni tagant antibiootikume manustades. Vahepeale mahtus ainult veidi vett ja jäätist.
Kolmandaks päevaks oli sahmil jäätisesest kergelt öeldes kõrini, mistõttu proovisime õnne keefiriga, jaheda puljongiga ja kartulipüreega. Sel õhtul tekkinud kõrvavaluga kaasnes sajandi suurim köha, olin valmis igasugusteks komplikatsioonideks. Neid ei tekkinud.
Ülejäänud nädala jooksul on sahmi söönud veel kohupiima, maasikaid, vaarikaid, herneid, mureleid, pirni- ja maasikapüreed, arbuusi, smuutit, mahlajäätist, lisaks üpris korrapäraselt antibiootikume ja valuvaigisteid.
Kõige keerulisem on sahmil olnud loobuda mõneks ajaks aktiivne olemisest. Kuna mul (ja sahmil) ei olnud nädala jooksul (ja ei teki edaspidi) mitte mingisugust soovi sõita haiglasse kellegi veritseva kurguga, piirdus kogu aktiivsus kiikumise ja kõndimisega, vähesel määral vaidlemise ja sugulastega kaklemisega.
Sellega on lõppenud suve esimene operatsioon.
Järgmine operatsioon, adenoidivaba piripiiga näol, toimub loodetavasti augustis.
Creating Bubbles 