i has new · sügis · teod ja tõed · vanem vend

We has new

Tegin nende stikeezide koha pealt mõistliku otsuse ja tellisin kohe pärast viimast vahejuhtumit aliexpressist neid lihtsalt kõigile oma viiekümnele lapsele. Võrdselt jagunesid eelmainitud stikeezid vanema venna ja sahmi vahel suhtega 28 ja 22. Üsna võrdselt, ma ütleks.

Praeguseks on hõivatud väikeste tegelaste poolt kõik vähegi haakuvad pinnad siin korteris ja aeg-ajalt ka minu (suur haakuv) nina. Jälgimaks vanema venna töölehe täitmist, rivistusid kõik 28 (võrdselt jagatud) stikeezi lauale seisma. See võttis neil omajagu aega (vähemalt kahe töölehe täitmise jagu). Õhtu lõpetasime helendavate stikeezide taskulambi abil helendama panemisega.

Seejärel kadus üks mustmiljonist junnist stikeezist ära – kergekujuline khkhkhkhmdraamakhh.

Lisaks aliexpressile ja sealt tellimisele (lasteaeda lastele hommikuringi istumise alla viil apelsini ja lõik arbuusi, uued riided mu telefonile, läbipaistev põll eelkooli meisterdamiseks), tegin ja sain kätte tellimuse laste uute välisriietega. Kaks kuud tagasi otsustasin, valisin ja maksin ja eile sain olla üllatunud, et mida kõike tellitud sai.

Mulle, kes ma enamikul juhtudest kõrvuni kraavisügavikes ja lompides ei ukerda, sel korral midagi ei laekunud. Jätkan ringi liikumist prügikotis, mahutavusega 75 liitrit.

Vanem vend sai talveks jope, mil suurus sees 134 ja mulle tundub, et sel talvel peab vanem vend jope kandmiseks korraga kaks aastat vananema. Et mahtuda vahemikku 8-9 aastat.

Sahmi sai ühele 4-5-aastasele lapsele sobivad kilepüksid, tuuletõkkefliisi ja kombeka. Üritasin pilti ka teha, aga mingil põhjusel jäid pildile ainult erinevad udused poosid, mida palusin lastel võtta. Sellised udused ja erakordselt poosid.. poosid.

Tegelikult olen ma hetkel (nagu igal sügisel) peaasjalikult ainult ostlemas. Kuna ma poodides võimalusel ei käi ja kõik pakutav nagunii kaubaks ei lähe, pean pikalt süvenema ja mõtlema ja võrdlema ja see kõik kokku võtab umbes nii-kaua-aega aega. Nagu üritaks võimatut saavutada sellega, et kõigil oleksid vajalikul momendil kasutada eluks vajalikud vahendid. Õue minnes ja trennis olles. Lasteaias hommikuringis istudes ja kodus hambaid pestes. Magama minnes ja mängides. Et oleks jope ja püksid ja kombekad ja mütse sada erinevat, sest 99 neist on kadunud kuhugi ei teasse ja riided spordi tegemiseks ja kaks harilikku ja pinal ja värvipliiatsid, mis ergonoomilist joont tõmbaksid ja hambapasta, mis karjuma ei ajaks, ent hambad puhtaks peseks ja hambahari, mis ei oleks kadunud ja kriimusalv kõikvõimalikele kriimudele ja astmarohud number üks kuni kolm, mida jaopärast retseptiga saab ja kummikud, mis ei oleks ei väikesed ega auguga ja vitamiinid, mis halvasti ei maitseks, ent hästi mõjuks ja vahepala eelkooli kaasa võtmiseks ja salvrätikud lasteaeda viimiseks ja tervislik toit..

(Ja arved makstud ja kokanduse raha lasteaeda viidud ja koosolekutel käidud ja igale poole õigeks ajaks õige seltskonnaga kohale mindud..)

See tervislik ja täisväärtuslik toit, mida süüa enne ja pärast trenni, õhtuti ja varahommikuti. Mõnikord lõunal. See toit kaasavõetavas ja autossöödavas vormis neile lastele, kes parajasti pikki lasteaiapäevi ei tee ja lõunaune asemel trenni sõidavad ja neile, kes mõnikord lasteaias käivad ja teinekord ei käi ja ka neile, kes veel midagi ei tee.

Kuna mulle tundub, et mul jätkuvalt ei ole seda soont, et mingil teemal pikemalt arutleda, midagi kiita või laita, veel vähem kellelegi nõu anda (eriti kuna keegi seda ei küsi) ja lõikude viisi midagi kirjeldada, siis on siinkohal paslik lõpetama hakata. Põhiline sai kirja: poes käimata palju uusi asju. Vajalikke ja veelgi vajalikumaid.

Vanemal vennal oli täna erakordselt hea päev, see sama kahekümnes september, ma ei tea, kas kuu juhtus olema püstloodis Veenusega ja tiirlema ümber Jupiteri, või mis, aga see oli tõesti erakordselt ja hämmastavalt suurepärane päev, ma ei mäleta, millal see viimati juhtus ja mida head me küll tegime, et sellise päeva välja teenisime ja kas lähimate aastate jooksul on veel lootust sellist sündmust kogeda. Pöidlad pihus.

teod ja tõed · trollid söövad kive · vahel mõtlen kaasa

Mida tervislikku

Tervislik on tähendanud minu jaoks aja jooksul äärmusest äärmusesse erinevaid asju. Kunagi aastaid 10 tagasi oli tervislik kindlasti ainult väherasvane. Ja väherasvase all mõtlen ma näiteks 0,05% rasvasisaldusega piima, jogurtit, rasvavaba kohupiima või rasvavabu kummikomme. Mitte eriti tervislik, eks, võime me siinkohal silmi pööritada. Õnneks kasvasin vahepeal suureks (sõna otseses mõttes) ja ma tahaksin lisada, et targaks, aga tundub, et veel mitte.

Seejärel on umbes viimasel kuuel aastal tervislik olnud enamjaolt lihtsalt valmistatav selgest ja arusaadavast toorainest kraam. Et kui on kapsas ja hakkliha, peaks ju olema tervislik. Kana ja salat. Frikadellisupp. Kana ja juurviljad. Enamikest toodetest olime selleks ajaks valinud täistera variandi. Rasv ei olnud sel perioodil jätkuvalt aukohal, samas ei välistanud me toidulaualt viinereid, friikartuleid, valmistoiduletilt salateid, aga kõike mõistlikult (üritasin ma endale korrutada).

Kuniks ma hakkasin korraks (aga siiski üsna läbimõeldult) LCHF toitumist tegema ja rasva kasutama. Kohvis ja toidus. Ja kasutasin.. ja jäin ellu. Sest siin ma nüüd olen. Rasvane.

Misjärel toitusime aastaid kolm tagasi mõnda aega toitumiskava järgides. Peenikeseks ma ei saanud (Martio sai), küll aga sain selgemaks veel mõned põhiasjad, millele aastatepikkune lugemus, ülikoolis õpitu ja (vähene) mõtlemine oma hoo andsid. Enam ühtki toitumiskava ei järgi (a mõnikord mingeid retsepte järgin siiski), valmistan toite, mis kiirelt ja suurema pingutuseta valmivad. Enamasti lihata.

Kappi on siginenud purkide viisi kikerherneid, läätsed, oad, kinoa, tatar, toortatar, kookoskreem, kookoshelbed, rukkikliid, kruubid, kuskuss, täisteratooted (jahu, helbed, riis, pasta), seemned, pähklid, õlid, maitsepärm (olgu maitsepärmi looja kiidetud selle maitseelamuse eest), tomatipasta, sügavkülmas oad, oad ja.. oad. Lisaks siis juurviljad ja puu(r)viljad.

Antud vahenditest söök on näiteks eilne: kikerherned pannile oliiviõlisse suplema valada ja 3 porgandit, 2 kartulit, purk läätsesid, natuke spiraalmakarone keeta ja neist kokku valades supp moodustada. Söök serveerida kolmele põrsale lõunasöögi nime all ja neljale põrsale õhtusöögi nime all.

Või tavapärane: kikerherned pannile oliiviõlisse suplema valada ja hiljem neile seltsi india pähklid, maapähklid ja seedermänniseemned puistada, segada kõik kokku hunnitu koguse paprika ja oliiviõliga, kaunistada kanepiseemnetega ja serveerida salati nime all.

Olen teinud ka kruupe, kus seltsilisteks rohelised oad ja kookospiim. Ja tatart, kus samad seltsilised. Ja kinoad.. ja kooki. Kooki ilma ubade ja kookospiimata, seda viimati mainitud šokolaadikooki nimelt, praeguseks juba kordi kaks.

Mina olen loobunud peaaegu piima joomisest ja peaaegu liha söömisest. Iseenda valikul. Vanem vend on valikuline taimetoitlane, oli juba enne seda, kui mina kuhugi jõudma hakkasin, valikuline selles mõttes, et kui toidus oli liha, ta seda ei söönud ja kui liha puudus, soovis ta liha. Sahmi ei söö ühtki toitu, mis on segamini ja arusaamatu konsistentsiga nagu kruubid ja oad ja piripiiga sööb aega ja kohta valimata ohtralt piima.

Üks asi, mis on minu jaoks veel küsitav, on loomse versiooni asendamine taimsega. Või noh, kaerapiim küll, aga soja ei soovi. Mistõttu jääb soja hetkel meie poolt tarbimata. Niisamuti taimsed vorstid, viinerid ja juustud. Juust on lastele hetkel jätkuvalt juust ja keefir on keefir ja ei, ma ei seleta neile, et neid tehakse piinatud lehma piimast (tuntud ka kui lehmaudaramädast), sest ma üritan hetkel mitte olla radikaalne ja usun, et igaühele oma. Väikesed sammud, tuletan ma endale meelde, ja asendan hakkliha kikerhernestega. Väikesed sammud, mõtlen, ja vean koju hunniku ebamäärase kuju ja kahtlaste nimedega ökokraami, mille peale Martio ainult korraks kulme tõstab ja isegi ei vaevu enam küsima, et kui palju see maksis. Või siiski vaevub.

Kogu see suund on olnud minu jaoks pikaajaline ja aeganõudev protsess, mida olen üritanud enda jaoks lahti mõtestada eelkõige selle järgi, et mis on minu jaoks tervislik ja millest ma olen nõus loobuma (et kas saiakesteta saab elada elamisväärset elu või mitte) ja kui palju mõjutab toitumine üldist käitumist ja käitumist näiteks vanema venna näitel. Vähem oluline ei ole see, milliseid valikuid saan teha laste eest, milliseid võin teha, ja mis on valikute eesmärk. Nii väiksemas kui ka suuremas plaanis.

Mõtlemiskoht.

Järgmiseks siis võib oodata postitusi teemal ühe prügi on teise mänguasjad (prügist mänguasjade valmistamine), ravimiteta ravimine ehk palve jõud ja elu pesuehtsa nõiana.

Kahe esimese puhul ei ole kindel, aga kolmandat harrastan ma küll.

selline on elu · teod ja tõed

Mina isest

WordPress.com tuletas meelde, et mul oli 2 päeva tagasi temaga aastapäev, oleme koos olnud 5 aastat nüüdseks. Enne seda “”blogisin”” Märdu nohik.net domeenis, kokku olen “”bloginud”” alates aastast 2006. Aga blogijana ma ennast ei tunne, seepärast ka mitmed jutumärgid. Küllap ei olegi. Ma ei tunne, et mul oleks millestki põhjapanevast kirjutada, ent vaiki olla ka ei suuda. Ma ei taha hirmsal kombel arutleda ega tunda, et olen ajaleht. Kokkuvõtvalt siis trükin siin meist ajaloo huvides, sest mäluga on mul jätkuvalt lood sellised, et puudulik või vähene. On aeg teha vabas vormis nimekiri asjadest, mida ma üldiselt või vahel harva või elukutseliselt teen ja mida mitte.

  • Ma ei valeta. Liialdan (või kas ma ikka liialdan), aga ei valeta. Jätan rääkimata, aga ei valeta. Kas varjamine on valetamine? On rääkimata jätmine varjamine? Ma ei kirjuta kõigest. Ei taha.
  • Mulle ei meeldi endast rääkida. Ega kirjutada. Eriti.
  • Ma ei tee selfiesid.
  • Ja ei lae neid sotsiaalmeediasse.
  • Küll aga pildistan ma oma lapsi (hullunult). Mulle meeldib pildistada.
  • Ma kuulen hästi mõlema kõrvaga (kuigi vahepeal ei tahaks), ent kannan -5,25 tugevusega läätsesid (või prille).
  • Aeg-ajalt unustan ma rääkides mõne sõna ja leiutan selle asemele käigu pealt uue. Vanem vend genereerib sarnaselt minule sõnu, näiteks punase kõhuga linnukesed on lendavad oliivikesed.
  • Omandasin bakalaureusekraadi, kui vanem vend oli 6 kuud vana ja magistrikraadi, kui sahmi sai kuu aega vanaks. Samal ajal töötasin kolmes töökohas ja nädala aja pärast naasen kahele kohale. Mitte selleks, et raha teenida, põhjus on meeldivas aja veetmise võimaluses.
  • Autojuhiload sain kätte kuu aega enne vanema venna sündi, olin nii matsakas ja kohe nutma puhkemas, et eksamit läbi viiv meesterahvas lihtsalt ilmselt mõtles, et vahet pole, kui ka üks hull liiklusesse juurde lubada. No ja siis kohe peale mind nad lubasid Jahvne ka liiklusesse (suur viga) ja nüüd möödunud suvel Martio (andestamatu viga).
  • Mul on kaks lahedat poega (uskumatu, eks, kes oleks osanud arvata), kelle sünnitamine oli lust ja lillepidu. Ja neil on Rootsi nimed. Ja kõik küsivad, et miks sellised nimed. Ja siis ma hakkan heietama..
  • Ma leidsin 6 aastat ja 4 päeva tagasi Martio (või leidis Martio mind sauna kõrvalt). Olin sel ajal hõbetäheke. Ilus hõbetäheke. Tähtpäevaks sel aastal küpsetas Martio kõigest külmkapis leiduvast koogi: mustikatega kõigekoogi.
  • Olen teinud vahelduva eduga kogu oma elu sporti. Nüüd käin vabatahtlikult (ja tegelikult üsna sunniviisiliselt) jõusaalis muhkleid (vt ka: muskleid) kasvatamas. Viimati osalesin Aleksandri poolmaratonil jooksjana. Lihtsalt selleks, et oleks osalemas palju jooksjaid ja ka sel põhjusel, et sõitsin pühapäeval nagunii Tallinnast Tartusse vanemale vennale järgi.
  • Mulle meeldib omada vähe asju, minimalism ja üleliigsete asjade ära viskamine (andmine). Martiole ei meeldi, et tal asjad ära kaovad. Just, kaovad.
  • Viimased nädal aega olen ma ostnud sügis- ja talveriideid lastele. Ennustasin laste pikkust ja oletatavat jalanumbrit. Ostetud sain: kahed kummikud, ühed uued kevadsügisesed püksid esialgu sügiseks ja seejärel kevadeks, teised uued püksid poest, ühe veidi kasutatud jope, peavalu (tasuta ostuga kaasa) ja kogemuse otse hullumajast.
  • Viimased 1,5 aastat olen olnud lapsehoolduspuhkusel.
  • Viimased 5 aastat olen olnud 21 aastane.
  • Ma ei ole eriline tähistaja ega kingituste tegija. Vaatan imetlusega väga hästi organiseeritud kingitusi tegevaid inimesi ja nende tehtud kingitusi. Kui meil midagi vaja on, siis ei oota tähtpäeva, kingime endale koheselt. Ka ei meeldi mulle niisama nipsasjade omamine (vt ka: paar punkti tagasi).
  • Enamiku riideid ja jalanõusid (endale, lastele) tellin välismaalt, sest mulle ei meeldi poes käia. Ei lastega ega ka üksinda. Eriti mitte lastega ja eriti kohe üksinda ei meeldi. Olen selle asemel trennis.. vanade riietega.
  • Sama lugu mänguasjadega (eeeee.. lastele).
  • Ostsime endale Kinecti mõni aasta tagasi, et ma trenni saaksin teha kodus. Sel ajal elasime veel üüratus palees ja ma saingi trenni teha, nüüd teevad Xboxis keereldes trenni Diablo III ja vanema venna DVD-plaadid.
  • Ma joon teed. Palju teed. Hästi palju teed. Hommikust õhtuni.
  • Pesen tihti hambaid (tihedamini kui veel normaalse alla liigituks). Rase olles pesin vist kuni 7 korda päevas, hambapastat tarbisin nagu leiba (või leiva asemel).
  • Jälgin paljusid blogisid juba ajast, mil ise hakkasin trükkima.
  • See on kõik. Olen salapärane edasi. Siia peaks nüüd lisama pildi iseendast? Oma perekonnast? Oma viirpapagoist? Ei taha.
have we used up all our happy · teod ja tõed · vanem vend

Kuidas ma nelja-aastast kasvatamatustan

500 kilomeetrit hiljem on suvevabad suvepäevad (vt ka: suvepäev; suveõhtu- ja suvehommik) ära lõpetatud ja vanem vend perekonnast välja visatud*. Kas kasvatuslikud vead või vähe armastust või liiga palju hoolimist või liiga karmid reeglid või eelpuberteet või liiga palju arendamist või liiga vähe tegelemist või minu peegelpildiks olemine või liiga palju kohustusi või suveväsimus või kõrini laps olemisest või liiga palju meelelahutust sel aastal, mis kõik see võib olla, mis ühe nelja-aastase paneb meid selliselt terroriseerima, et mõtlesin suvepäevadelt otse hullumajja sõita ja endale paarikuine tuusik võtta.

Kas teaduslik järeldus on, et suve oma emaga koos veetmine mõjub pigem halvemini kui lasteaias käimine? Olen siiani pigem seda lapsega-saab-kõikjal-käia osa pooldanud ja olen ka kõikjal käinud, ent kui 99,9% minu olemasolevast energiast kulub keelamisele ja lapse seltskonnast eemaldamisele, et olukordi üle arutada, siis 0,1% energiat on funktsioneerimiseks seltskonnalõvina vähevõitu (emalõvi olemiseks sellest aga napilt piisab muide). Seepärast vegeteerin nii maksimaalselt füüsiliselt, et vaimselt ja sõnaliselt jaksu oleks edasi lapsega vägikaigast vedada. Ja ma ei hooli sellest, mida ühed või teised võivad arvata või mitte arvata. Tahan, et minul oleks oma lastega kõikjal hea käia. Tahan, et lastel oleks tore ja et minul oleks hea. Tahan, et ma ei peaks läbi hammaste sisistama, et lõpeta koheselt ja sellele järgi, et no palun ära hakka nüüd nutma. Tahan, et mu laps oleks julge ja sõbralik ka edaspidi ja ei taha alla suruda tema fantastilist iseloomu ja andekust, aga kui iseloomaks on üliemotsionaalne tuld purskav lohe? Tahan lihtsalt, et mu laps ei krabaks suures hellusehoos võõra naise tisse..

Olen ennast ja enda käitumist nii- ja naapidi analüüsinud ja kõige selle tulemus on tunnistamine, et kasvatan üht.. marakratti. Üht juba peaaegu viiest marakratti (kellel ma just eile ei lubanudki viie aastaseks sel talvel saada, sest käitumise poole pealt saab ta uuesti ainult kolmeseks saada) ja teist veerandmarakratti, kel marakratiseerumiseni veel veidi alla kahe aasta kulub (ent kurjad põrnitsevad näod on juba selged). Miks tuled karma alati ringiga tagasi? Miks? 

* vanaema juurde puhkama viimast suvevaba suvenädalat mõlema osapoole soovil ja vabal tahtel.

selline on elu · teod ja tõed · vahel raamatu kätte võtan ja pilte vaatan · vanem vend

Oma põrsas võõras kohas

Lugesin lõpuks “Maagi” läbi (J. Fowles). Kui goodreads.com kommentaare sellele “brožüürile” lugesin, oli üks kommentaator tabavalt kirjutanud, et temal ei tekkinud erilist probleemi raamatu käest panemisega, et võis käest ära panna küll, et kohe uuesti kätte võtta ja lugema hakata. Samad sõnad siitpoolt maakera: üleeile kasvasid lapsed mu suure lugemuse tõttu omaette, natuke kasvasid seetõttu valesti, aga täna toestasin võsud uuesti ja ehk nüüd kasvavad sirgelt edasi.

Oma

Laste kasvamisest ja kasvatamisest rääkides (kirjutades) on mulle silma jäänud, et enamasti kõige “õigemini” kasvavad kuni kahe aastased lapsed, kuni nad veel ei tea, et võimalik on vastu vaielda (ja vaidlemise teel midagi saavutada). Vanem venna oli kuni kolmanda eluaastani päris asjalik ja tegus ja nüüdseks (4 a 7 k vanana) on ta alaline osaleja vingumise maailmameistrivõistlustel. Ja ma olen sellega leppinud, toetan last ta huvide (vingumine) realiseerimisel.

Laste kasvatamisel üritan vaadata end ja oma lapsi objektiivselt (kõrvalt), hinnata olukorda jooksvalt ja kui on valida kahe halva vahel (näiteks viinerid ja friikartulid rannas versus näljased karjuvad lapsed rannast teel koduni) teen parima võimaliku valiku enda ja laste jaoks. Mulle tegelikult ei meeldi autos, ühistranspordis, mänguväljakul söömine ja joomine ja üritan pigem vältida, ent taaskord: valikud. Kõnd järeleandmiste ja nõudmiste vahelisel piiril on tõesti nagu imeõhukesel (kergelt pragunenud) jääl: kui kord lubatud asja teinekord keelata, siis seleta ja seleta uuesti ja seleta kolmas kord ka, et miks seekord nii ja eelmine kord teisiti ja mis tulevik veel tuua võib.  Ja vastupidi ka, et see, mis iga kord on keelatud, aga ühes olukorras lubatud, siis miks ja millepärast nüüd nii? Tuleb tegeleda manipuleerimisega ( saada manipuleeritud). Ja manipuleerimiskunsti ka ise hästi hallata.

Minu jaoks on tähtis, et teatud olukordades minu lapsed lihtsalt õpiksid olema: ühistranspordis, arsti ooteruumis (kus veedame senikogetu põhjal enamiku oma vabast ajast), rannas, lasteaias, linnas, poes, kodus, laste seltskonnas, täiskasvanute seltskonnas ja nii edasi ja nii tagasi. Erinevad olukorrad – erinevad käitumisnormid. Käitumise all ei pea ma silmas nööri mööda või kõrvade peal kõndimist, vaid kõike elementaarset ehk millised olukorrad on meil rohkem arutlusele tulnud:

  • Hääletoon, millega laps suhtleb vanematega, teiste täiskasvanutega, võõraste lastega (enamasti vinguv-kamandav, aga ma ju üritan);
  • Emotsioonid (kas jonnida või mitte – sellest lähtuvalt kui palju jonnida ja oma tundeid demonstreerida ja kas ehk peaks vähem inimesi teadma, kuidas vanem vend end hetkel tunneb, vt ka: hääletoon (väga valju));
  • Kas ja kuhu pissida: kas rannas vette pissida või mitte ja millistes olukordades sobib näiteks puu juurde minna? Kas pargis sobib? Tänaval? Siinkohal olen nõutu: olenevalt olukorrast. Eelistan lapsi wc-sse vedada, aga on ette tulnud ka kahe aasta vanusel lapsel keset Konsumit “pissihädddddddaaaaaaaaaa” ja siis jätsime toidukäru sinnapaika, lippasime poe taha ja pissitud ta sai. Hiljem jätkasime käru täitmist. Poes puudus wc. Sama olukord kahe lapsega? Arvan, et toimetaksin sarnaselt. Küll kulub siinkohal kindlasti ära 10-minuti pikkune loeng teemal: “Enne kodust väljumist alati käia wc-s” aga see on mul juba pigem kurtidele kõrvadele esitatud.
  • Kas tänada ja paluda ja tervitada või pigem mitte. Ikka-ikka! Aga eile oli olukord, kui astusin käruga bussist maha ja üks tädi soovis meile head teha ja haaras vanemal vennal käest kinni, et ta ka maha aidata ja siis vanem vend täiesti uskumatult rabeles ennast lahti ja ütles, et kui ta oleks abi palunud, siis ehk oleks võinud tädi teda aidata, sest ta ometigi on nelja-aastane ja oskab ise vajadusel abi paluda. Mina olin jällegi nõutu, tänasin tädi, kes tahtis aidata, noomisin vanemat vennat, et oleks ju võinud siis lasta aidata ennast ja hiljem tädi tänada. Ta jäi endale kindlaks, et teda peab aitama juhul, kui ta seda soovib. Mina ju ise võimalusel kelleltki abi ei palu, oleksin sama nõutu, kui mind tahetaks aidata.
  • Kas poes iga riiuli juures kõrvulukustavalt kiunuda, et “seda ma tahaaaaaaaaaaaaaaaaaaan, sedaaaaaa, kas seda saaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaks, emmeeeeeeeeeeeeeeeee”. Ja kui ma enesekindlalt olen 2 aastat järjest 352729 riiuli juures juba vastanud, et “ei” ja ka küsimusele “miiiiihiiiiiiiiiiiiiiksssssss, emmmeeeeeeeeeeeeeee” olen vastanud 352729 korda, et sellepärast, et meil on juba *nimekiri asjadest, mis meil olemas on* kodus olemas ja et selliselt käitumine ei ole poes lubatud, siis see viimane lause ununeb lapsel 5 millisekundi jooksul. Siinkohal kivid minu kapsaaeda (mul ei ole kapsaaeda), et ka minu “ideaalne” laps on korduvalt poes maas jonnida üritanud. Aga noh, mis seal siis ikka, haaran kisendava lapse õlule ja marsin enesekindlalt kassasse või poest välja. Minu “ei” tähendab alati “ei” (juhul, kui see “jah” ei tähenda) ja lubatu viin enamasti täide. Kõrvalseisvate inimeste pööritavaid silmi pole kohanud, ehk seetõttu, et mul neist (kommenteerivatest) kõrvalseisjatest peaaegu sajaprotsendiliselt ükskõik on. Nemad näevad antud olukorrast paari (jonnist) minutit, aga ehk on selle jonnini viinud kogu päeva sündmused. Ehk on laps hoopis kogu päeva hoopis hästi käitunud, aga selle tunnistajateks kõrvalseisjad ei saanud. Selliselt ei saa olukordi hinnata, või noh, eks saab, aga vanemaid ega lapsi selline olukorra hindamine heaks ega halvaks määratleda ei lase, või noh, eks laseb, aga pikad ja lohisevad laused on mu eripära.
  • Kas rääkida oma vanemate jutule vahele või mitte: seda eriti juhul, kui lapsel on “niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii paljuuuuuuuuuu sõõõõõnuuuu”, mida öelda. Kas ta siis võib neid kõiki öelda? Kas ma olen ainuke, kelle laps räägib palju? Kõrva survepesu?
  • Kas teisi lapsi hammustada ja lüüa või seekord mitte? Mudaga visata? Oksaga torgata? Kiigelt maha lükata? Märjaks pritsida (kuigi teine osapool karjub kõrvulukustavalt, et “ääääääääääääääääärraaaaaaaaaaa paluuuuuuun teeeeeeeeeee”)? Kuidas ennast seltskonnas nähtavaks teha ja sõpru leida? Mänguasjadega teisi lapsi võrgutades? Hea jutuga? Oskusega roppudest sõnadest lauseid moodustada? Olen end nüüdseks vahendaja-ema-rollist sujuvalt välja mänginud, sellega, et kui mingi olukord laste vahel tekib ja vanem vend mu juurde tuleb “emmmeeeee, ta ütles/tegi/nägi/arvas/lubas/keelas seda teist ja kolmandat” vastan rahulikult, et selge, mina seda ei öelnud/teinud/näinud/arvanud/lubanud/keelanud, teist last õpetama ei lähe ja suunan oma lapse ise teise osapoolega rääkima (välja arvatud juhul, kui kätega liiga tehakse, siis manan oma alatise kurja näo ette, söön lõvikonservi lõpuni ja lõpetan vägivalla). Sõnadega lahendab vanem vend enamiku olukordi. Välja arvatud esimene (ja viimane) vägivallajuhtum lasteaias. Olid seal mõned koolieelikud 4-aastaste rühma pressitud pärast nende lasteaia lõpupidu (peaks lasteaia lõppemist tähistama, aga selliselt siis). Kuulsin alles kahe nädala möödudes, et üks laps oli vanemat venda pidevalt terroriseerinud ta riiete ja mütsi ära peitmisega ja lõpuks ka käsipidi kallale läinud (kõhtu löönud rusikaga). Vanem vend siis ütles meile õhtul, et aga jah, ma lõin teda vastu veel rohkem, et nii palju, et ta kohe täiega haiget sai. Eelnevalt niipalju, et kui Martio sel õhtul vanemale vennale järgi läks, olid koolieelikud juba rääkimas, kuidas seesama nunnu neljane neid läbi klohmis (parim kaitse on esimene ära kaebamine ju). Õpetaja istus kapi otsas? Olukorda hindamata noomis Martio vanemat venda juba lasteaias veidi, aga õhtul sain juhtunust ise ülevaate ja küsisin siis selge pilguga päev hiljem õpetajalt, et mis toimus (kapi otsas). Selgus, et need on need lapsed, kes käivad aastast-aastasse, päevast-päeva, hommikust õhtuni lasteaias, selline eriline kontingent lapsi. Tuleb tuttav ette? Alati tatised, alati vihased, valmis virutama? Milleks kasutada sõnu, kui olemas on neli vastupidavat jäset? Ütlesin vanemale vennale, et kui keegi liiga teeb, tuleb õpetajale/emmele rääkida, mis toimub, ja antud olukord jäi nagu ta jäi. Lasteaiast jäi vanem vend selsamal õhtul suvepuhkusele.
  • Kas paljalt ringi lipata rannas või enam mitte (millise vanuseni veel nagu võiks): mu lapsed eranditult suvitavad ujumispükstes, mulle lihtsalt meeldivad pisikesed ujumispüksid: nii nunnud (kui ise telki ujumisriietena kasutama peab). Paljad tagumikud rannas? Paar päeva tagasi nägin stringbikiinides 3-aastast tüdrukut. Siinkohal sai jutt otsa.

Reeglid kõikides olukordades kokku lepitud, tuleb meil järjepidevalt ka käitumist praktiseerida, vigade puhul neile sujuvalt tähelepanu juhtida ja tähtis on see, et mõlemad osapooled kokkuleppest kinni peaks. Iga kord, kui ma olen ette mõelnud, et oh *sisesta siia olukord* saame hakkama küll, teevad mõlemad mu lapsed sellist tsirkust, et ohhoo-tohhoo-pohhoo ja lastekodubussi järjekorda üks-kaks-kolm! Seega ette ma ei mõtle või vastupidi, mõtlen kõikvõimaliku ette ja olen valmis kõigeks. Või siis ei ole. Kes teab.

Ma ei tunne, et ma nõuan siinkohal võimatut. Laps on kodu peegel ja mu laps eelkõige sama kangekaelne kui ma ise. Minu peegel. Kuna ma ise olen äärmiselt kangekaelne pühvel, siis ma ei saa nõuda oma lapselt, et lepi sellega, mis on, vastuvaidlemata. Iga kord temaga vaieldes on mul tunne nagu iseendaga räägiksin. Mu emme hõõrub siinkohal käsi kokku, tema on oma tahtmise saanud 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀

Kas ka mina kunagi käsi kokku saan hõõruda, et see kangekaelsus põlvest põlve edasi kanduks? Kui ma ise olen diagnoositud lobapidamatusega, siis ma ei saa eeldada, et laps on vaikne omaette vegeteeriv peakapsas. Kuna ma tahan ise kõike teada ja põhjalikult (uurin kuni jaksan), siis siinkohal ma üldse ei imesta, et miks ja millepärast. Küsin ausaid küsimusi ja olen ise oma tegemistes aus. Ja samas olen minnalaskja tüüpi ka, et näis, kui kaugele see kumm venib. Sama proovib mu laps. Ja siiani veel venib.