People pretending everywhere..
Sahmi, Martio ja piripiiga väljusid mõni aeg tagasi välisuksest lasteaia suunal.
Küsin vanemalt vennalt, kellega koos kooli ja tööle kohmitseme, et kas viimased kõik asjad kaasa koridorist kaasa võtsid.
“Mullleee tunduuub,” venitab vanem vend kõlaval häälel noote, “eeeet eiii võõõõtnuuuud. Siiin on veeeel nagiiid seeeinaaas, kuuummikuud, saaaapaaad, jopeeeed ja jaaaalaaaaanõuderiiul!”
Päris kõike nad koridorist kaasa sel hommikul ei võtnud, seda küll.
Mina, ühest kõrvast kurt, teisega peaaegu, et ei kuule midagi.
“Emme, ma ei saa oma pissiga vastu seina lasta!”
“…”
“Emme, ma ei saa oma püssiga vastu seina lasta!”
Kulgeme tagasi ujulast, viimased 8 kilomeetrit kahe eriti aeglase auto taga, nagu igal teisel puhul, kui me mingist suunast tuleme või mineme.
Küsin siis endalt, et kas need eessõitvad autod on nööriga ühendatud või?
“Mkm, vastab vanem vend. Isegi niidiga mitte”.
“Miks see pall nii tühine on, õpetaja?”
Varem oli oluline, enam mitte.
“Vanema võttis meilt täna ühe auto käest äla! Kiskus käest äla! Pani kapi otsa!”
“Jah, see oli minu käes ja ma hakkasin sellega mängima ja..”
“Ei, see vedeles maas ja mina tahtsin sellega mängima hakata!”
“Ei, mina mängisin selle autoga!”
“Ei, mina tahtsin selle autoga mängima hakata! See vedeles maas!”
“See auto oli minu käes ja..”
“Vedeles! Maas!”
“Vanaema võttis selle auto ja ma ei saanudki mängida!”
“Mina ka ei saanud!”
See võis olla millalgi eelmisel aastal, kui sahmi kolm sai ja vähemalt pool aastat pärast pidu kindel oli, et ta alles kahene on.
Sel aastal oli teadmisi rohkem, pidime kaks nädalat enne (ja ehk veel kahe nädala jooksul) iga mõne aja tagant kinnitama, et neli see vanus edaspidi on ja kõike võimalikku (ja võimatut) tuli täpsustada edaspidist vanust arvesse võttes (vt ka: palun mulle neli võileiba, mul tuleb sünnipäev, ma saan nelja-aastaseks, sellepädast söön neli võileiba).
Mistõttu me kõike eelnevat arvesse võttes ühel selle nädala kolmapäeva hommikul sahmi üles laulsime ja ratta ta voodi ette lükkasime.
Küünlaid puhus sahmi küpsiselt, mida Martio veel öösel küpsetas, täielik hitt, saatsime lasteaeda ka, kommidega küpsised.
Hommikul külastas niisiis küpsistega sahmi lasteaeda, et ka lasteaias vanus neli saabuks; enne lõunat käisime juuksuris (korda neli); pärastlõunal lõunat söömas, kust ma ise koolitusele (silma vaatama) suundusin.
Pidu, mida pidasime päev hiljem, tipnes rüütlimaitselise rüütlitordiga. Nagu ka vanema venna viimatine pidu. Klassika, see tort, sobivad meile kilod, sobib välimus.
Aga et meile kohaselt nalja ka saaks, hakkas piripiiga pidu pidama paljajalu ja püksata, lõpetas kümme numbrit suuremates sokkides, vanem vend kallas põrandale liitri kannumahla (üllatav, et topsile kuhja sel korral ei mahtunud), ja sahmi, see neljane, lõpetas õhtu.. tuulerõugetes.
Nimelt selgus koju jõudes, et enne pidu riideid vahetades avastatud huvitav-mis-punn-see-siin-rinnal-on oli saanud kaaslasi nii kuklale, seljale kui ka kõrva taha ja tuulerõuged me hetk hiljem diagnoosisime.
Kuus nädalat võtan nende põdemiseks aega, tea, kas piisab. Siiani ei ole ei vanem vend ega piripiiga tipi-täpilise kana rollis olnud.
Creating Bubbles 