People pretending everywhere..
Ükskord novembri alguses otsustasin sünnitada veel ühe beebi, kes oleks pidanud siinseid numbreid täiusliku paarisarvu poole tõstma (ja seda ta ka tegi), mistõttu on meil nüüd diivanil aelemas kaunis ideaalne protsent kisavaid naisi ja röökivaid mehi. Ei saa öelda, et nad vähe ruumi võtaks, seda kohe kindlasti mitte.
“Pane see hambahari siis laadima pärast!” targutab ninatark nr 2 esikust vannitoa suunal.
“Ei, see ei pea laadima 24/7!” vastab ninatark nr 1.
“Praegu ei olegi 24/7, praegu on,” ninatark nr 2 vaatab kiirelt kella: “20.55! 20.55 on praegu, pane see siis laadima!”
Sahmi, Martio ja piripiiga väljusid mõni aeg tagasi välisuksest lasteaia suunal.
Küsin vanemalt vennalt, kellega koos kooli ja tööle kohmitseme, et kas viimased kõik asjad kaasa koridorist kaasa võtsid.
“Mullleee tunduuub,” venitab vanem vend kõlaval häälel noote, “eeeet eiii võõõõtnuuuud. Siiin on veeeel nagiiid seeeinaaas, kuuummikuud, saaaapaaad, jopeeeed ja jaaaalaaaaanõuderiiul!”
Päris kõike nad koridorist kaasa sel hommikul ei võtnud, seda küll.
Möödume piripiigaga ehitusjärgus hoonest.
“Emme, mis tähed need maja peal on?” alustab piripiiga traditsioonilist vestlust tähtedest, mis poolelioleva maja küljes juba valmis on.
“Ee..” venitan püüdlikult.
“Eeee..” venitab piripiiga veelgi püüdlikumalt.
“Ssss..”
“Sssssss..”
“Põh!”
“Põh!”
“Aa..”
“Aaaaaa..”
“Kõh!”
“Kõh!” kordab piripiiga. “Lastetuba!”
“Meile toodi täna klassi sõbrapäeva postkastist hästi palju kaarte,” edastab vanem vend telefoni teel infot.
“Oo..”
“Jah, kõigile jagati kaarte!”
“Vägev!”
“Ma tegin ise ka kaks kaarti! Aga mina ei saanud ühtegi. Tegin siis ühe kaardi endale ka, aga seda ma veel kätte ei saanud, alles täna postitasin!”
“…”
Muhv, nõudmiseni.
Mina, ühest kõrvast kurt, teisega peaaegu, et ei kuule midagi.
“Emme, ma ei saa oma pissiga vastu seina lasta!”
“…”
“Emme, ma ei saa oma püssiga vastu seina lasta!”
Creating Bubbles 