Sellises koguses pakutavast lumest keelduda ei ole võimalik. Tänagi, pärast imetlusväärse koguse lume piripiiga poolt ära söömist, jäi järgi piisavalt, et sellelt hüpata, sellesse maanduda ja selles kaevuda.
Ideaalne.
Mida piripiiga teha jõuab
Piripiiga jõuab teha absoluutselt kõike, kogu aeg ja enamgi veel. Esimesed tähelepanekud piripiiga jõudluse kohta tegin ükskord suvel (kui piripiigal oli vanust vähem), mil palusin lastel Vudilast lahkumise eesmärgil suunduda ujumisriideid vahetama. Jõudsin ma alles oma lause lõpetada, kui piripiiga seisis juba alasti. Vanem vend oli alles mujal ja sahmi ei saanud veel aru, mis tegema peab.
Hiljuti võtsime suuna poodi lastele enam-vähem pidulikke, keskmisest punasemaid või sädelevamaid, ent võimalusel mitu korda erinevatel puhkudel kasutatavaid riideid ostma. Pärast seda, kui ma olin piripiiga riidestangede alt roomamast ja sahmiga kulli mängimast kätte saanud, jõudis ta selga proovida piparkoogimehikesega oi-kui-sädelevat pluusi ja kahte nii-ilusat kleiti. Oli valmis proovima sukkpükse.
Samal ajal keeldus vanem vend kategooriliselt kõige proovimisest (vt ka: ma võin siin riietuskabiinis ükskõik kui kaua istuda, aga selga ma mitte midagi ei pane) ja sahmi suuruses riideid sel hooajal ei valmistata.
Saime siis rahulikult reede õhtul kaubanduses oma perekondliku kvaliteetaja veedetud tulemusega kaks kleiti ja paljad tagumikud jõulupidudel.
Piripiiga õppis 3-aastasena vahelduvsammuga keksima. Koordinatsioonivaba vanem vend sai sellega hakkama vanuses 6 ja sahmi viiesena. Pärast kõndima õppimist on piripiiga senine elu möödunud joostes. Nüüd ka keksides.
Võimleb üsna vabalt ja loominguliselt kaasa lastega vanuses 3-7. Kui tahab.
Lõigub vaheldusrikkalt nii paberit kui ka juukseid, mitu korda on kääride abil salaja täiendanud oma soengut lühemate salgukeste näol keset pealage, väikese tiheda tuka ja bakenbardidega.
Ropendab nagu voorimees, kui on vaja magama jääda. Kaks korda olen ähvardanud ohtralt rumalusi rääkivat suud seebiga pesta, korra pesin nägu seebiga, kisamise käigus sai piripiiga seebivahtu suhu ja mõneks ajaks avaldas mõju. Teist korda ei ole veel pesnud, seebidosaator vajab täitmist ja meil puuduvad siin sellised inimesed, kes midagi teevad, eks.
Piripiiga räägib kõigest, mis toimus. Kes mida ütles, kuidas ta seda tegi, mis pärast juhtus, mis varem, mida piripiiga ise tegi ja mida ei teinud ja mis siis lõpuks sai või ei saanud.
Lasteaiahommikutel vaatab, kes ta kaisuloomadest kõige kurvem on ja vajab lasteaeda kaasa võtmist. Täna olid nutnud nii öökull Öku kui ka panda Panda, kaasa nihverdas võtta mõlemad, kuigi võib ühe. Tavaline.
Käib laulmas ja tantsimas. Teeb kõike väga valju häälega.
Kodus joonistab, meisterdab, liimib, kleebib, selliselt, et alati on põrandat katmas ühtlane kiht piripiiga looduga. Hetk hiljem võib ta tõdeda, et täna ta koristab.. ja seejärel koristab kõik ära. Lihtsalt niisama. Harjumatu.
Viimasel jõulupeol sai piripiiga iseendaga suurepäraselt hakkama. Võistlustel osalemiseks oli ta napilt liiga väike, aga hüppamiseks, kekslemiseks, palli veeretamiseks, maas rullimiseks, rosinakringli seest rosinate välja noppimiseks, jõuluvana saanis istumiseks, jõuluvana saani lükkamiseks, sihitult ringi jooksmiseks ja jõuluvanalt paki saamiseks täpselt sobivas pikkuses. Pilgutasin silmi ja ta tegi üht tegevust, hetke pärast juba midagi muud.
Millegipärast on mul tunne, et hiljemalt mõne aasta pärast, kui me juba igivanad ja senisest veelgi väsinumad oleme, ent piripiiga jõudlus kasvutendentsis jätkab, ei suuda me enam sammu pidada.
Kes teab?
Ad vents
Sellest, et kalendris suur jõul valla on pääsenud, on kõik vist juba õue vaadates ja poejärjekorras seistes isegi aru saanud. Meile tuppa vaadates ka, kuhu sel aastal nulu tõime, kaunistasime ja ma üldse mitte riimuvat vabavärssi selle põhjal harjutada sain. Kõik oli imeline, rahulik ja üksmeelne nagu ikka. Selliselt.
Nulgu täis on terve tuba,
lapsed lihtsalt karjuvad –
kes saab kuuli,
kes kellukese
nulu külge lisada.
Laelamp kustu,
ei, laelamp põlema,
laelamp kustu,
ei, laelamp põlema!
Lapsed riius,
puul tulukesed ju vilguvad,
miks tuled peavad põlema?
Peavad küll,
ei pea!
Laelamp kustu,
ei, laelamp põlema.
Esimesed ehted maha kukuvad,
nii käest kui ka nulult,
korduvalt.
Kui nulg on ehitud
ja ei ole selle käigus ümber kukkunud,
võivad jõulud tulema hakata
umbes kohe.
Pühapäeva hommikul, pärast kell 7.20 ärkamist ja kolm tundi üksteisele lähedalt näkku röökimist, õnnis läheduse aeg, ma ütlen, saatsin 2/3 järeltulevat põlve õue vihmasabinat nautima ja 1/3 jäi soovituslikku kirjandust läbi virisema lugema.
Hiljem tuli lapsed pealaest jalatallani üle harjata ja need, kes keset sõiduteed kõhuli viskamiseks mõne sügavama lombi leidsid, ka vannis üle vahatada.
Ja siis vahepeal jõudsime ühele või kahele jõulupeole. Selliste osalusprotsentidega, et mõni ikka koju jääb, mõni, kes käituda ei saa või ei taha ja mõni, kes läheduse aega liialt lähedaseks peab.
Niidiga ühendatud
Kulgeme tagasi ujulast, viimased 8 kilomeetrit kahe eriti aeglase auto taga, nagu igal teisel puhul, kui me mingist suunast tuleme või mineme.
Küsin siis endalt, et kas need eessõitvad autod on nööriga ühendatud või?
“Mkm, vastab vanem vend. Isegi niidiga mitte”.
Veimevakk ja maldisandikad
“Kas vanaemal on veimevakk?” küsib vanem vend ühel õhtupoolikul.
“Ei, ma ei tea küll, et oleks,” vastan.
“Aga teisel vanaemal, kas temal on?”
“Ma ei ole hiljuti kuulnud, et ta veimevaka omamisest räägiks..”
“Aga vanavanaemal?”
Vaikin teadmatusest.
“Aga kus sinu veimevakk on?”
“Minu veimevakk..?”
“Jah, sinu veimevakk! Noh, et kui keegi uksele koputab ja sa ukse lahti teed ja tema sinu veimevakka tahab näha, et sind naiseks võtta, et kui seal on palju asju sees, siis sa oled usin olnud ja sind võib naiseks võtta, aga kui seal on ise tehtud vähe asju sees, siis sa oled laisk olnud ja ei ole nii palju teinud ise asju! Kus see on?”
“No minu veimevakk, seda ei ole keegi näinud, ka ei ole sellest midagi kuuldud. Ma lihtsalt ei ava igaks juhuks mitte kunagi ust, kui keegi koputab, siis ei pea midagi ette näitama..”
“Kas isegi siis ei ava, kui maldisandikad koputavad?” täpsustab piripiiga ukse avamise ja mitte avamise detaile.
Isegi siis mitte, hea piripiiga. Isegi siis.
Nahkhiir, vampiir ja ükssarvik
Elasid kord nahkhiir, vampiir ja lilla ükssarvik, kes kõik kolmekesi päevast päeva jagelesid. Keskmisest rohkem kemplesid nahkhiir ja vampiir, kes mitte üht vaba hetke ei saanud vaidlemata mööda saata, lilla ükssarvik tõmbas aeg-ajalt tuurid üles, lihtsalt niisama, veidi pisaraid ja draamat, sest miks mitte, kes ükssarvikuid ikka keelata saab?
No ja nii need päevad möödusid, nahkhiir õppis ja ninatargutas, vampiir ei maganud ühtki sekundit talle pakutavat päevaund, sellest hoolimata jõudis ta keskmisele vampiirile kohaselt nii mõnigi kord tüli käigus hambad sisse lüüa ja ükssarvik vaidles lõputult.
Ja nii nad elasid enam-vähem, päkapikkudele oktoobris kirju kirjutades ja iga söögikorra järel mašustoitu (vt ka: magustoitu) ihaledes, kes paljaste varvastega, kellel talvesaapad jalas, selle päeva üle.
Selle Halloweenise päeva.
Creating Bubbles 