“Kas vanaemal on veimevakk?” küsib vanem vend ühel õhtupoolikul.
“Ei, ma ei tea küll, et oleks,” vastan.
“Aga teisel vanaemal, kas temal on?”
“Ma ei ole hiljuti kuulnud, et ta veimevaka omamisest räägiks..”
“Aga vanavanaemal?”
Vaikin teadmatusest.
“Aga kus sinu veimevakk on?”
“Minu veimevakk..?”
“Jah, sinu veimevakk! Noh, et kui keegi uksele koputab ja sa ukse lahti teed ja tema sinu veimevakka tahab näha, et sind naiseks võtta, et kui seal on palju asju sees, siis sa oled usin olnud ja sind võib naiseks võtta, aga kui seal on ise tehtud vähe asju sees, siis sa oled laisk olnud ja ei ole nii palju teinud ise asju! Kus see on?”
“No minu veimevakk, seda ei ole keegi näinud, ka ei ole sellest midagi kuuldud. Ma lihtsalt ei ava igaks juhuks mitte kunagi ust, kui keegi koputab, siis ei pea midagi ette näitama..”
“Kas isegi siis ei ava, kui maldisandikad koputavad?” täpsustab piripiiga ukse avamise ja mitte avamise detaile.
Isegi siis mitte, hea piripiiga. Isegi siis.
Creating Bubbles 