Kadunud

Sellel poolaastal on ära kadunud ja kadunuks jäänud:

• vanema venna üks müts
• vanema venna viimane müts
• vanema venna kell
• vanema venna telefon
• vanema venna rahakott
• vanema venna kolm kaelussalli
• vanema venna kehalise kasvatuse sisejalanõud
• vanema venna kella laadija

Sellel sügisel on üles leitud:

• vanema venna telefon, koos paar nädalat varem kadunud kellaga
• rahakott õnnestus meil enne lõplikku kadumist suvalisse kohta kahel korral ka üles leida, kolmandal korral ei õnnestunud

Lihtne arvutus näitab, et üle 80% asjadest jääb igaveseks kadunuks.

Viimased kolm nädalat olen ma igal hommikul palunud vanemal vennal kaasa võtta koolist kehalise kasvatuse riided, mis vajaksid pesemist või nii. Nägin ma neid viimati õppeaasta alguses.

Viimased kolm nädalat ei ole vanem vend neid koolist toonud.

“Sest mul on haugi mälu ja ma lihtsalt unustan,” selgitab vanem vend olukorda.

Ja minul on kannatliku kaelkirjaku mälu ja ma lihtsalt tuletan kogu aeg meelde.

Noor kotkas

Vanem vend on leidnud endale lõpuks sellised huviringid, mis talle ja meile sobivad nagu täpid lepatriinule.

Kui eelmisel aastal harrastas vanem vend koolis robootikat ja me ootasime väga malet, siis sel hooajal lootus maleringile püsis, kuniks kustus, pakuti hoopis samal päeval ja samal kellaajal toimuvat robootikaringi ja mõttemängude ringi.

Vanem vend oli mõttemängude ideest vaimustuses, pärast esimest tundi jäi esmaspäevi ootama nagu.. keegi ootab väga midagi, mis juhtub kord nädalas esmaspäeviti.

Mõttemängudes saab vanem vend teha kõike seda, mida ta teha oskab mängulaua ja mängunuppudega. Ükskord olevat juhendaja küsinud, et kas ta kellelegi reversis kaotanud ka on, vanem vend vastanud, et vanaonule kaotas ükskord kaks mängu. Juhendaja palus täpsustust, et kas vanema venna vanaonu on hiljutine maailmameister.

Selliselt. Aga ei, ei ole maailmameister. Niisama kõige lemmikum vanaonu vanemal vennal.

Lisaks siis korvpall ja üldkehaline treening, mis nii tahes-tahtmata vanemat venda läbi senise elu saatnud on ja edaspidigi saadavad, millega kaasnevad vabatahtlik-sunniviisilised üldkehalised treeningud ja spordilaagrid suvel, mis muidu päris toredad sotsiaalsed koosviibimised oleks, kui ainult trenni tegema ei peaks..

Eelmisel kevadel sai vanemast vennast lõpuks noorkotkas, selleks sügiseks sai tal VI järgu jagu laagreid läbitud ja teadmisi omandatud. Viimases laagris läbis vanem vend eeskujulikult kehalised katsed, sai esimese koha kätekõverduste tegemises ja teise koha 1500 meetri jooksus.

“Kuidas see võimalik on,” küsisin ma endalt.

“Jär-je-pi-de-vus,” vastasin iseendale, sõna kannatlikult silbitades ja tulbitades.

Ja siis judo, millega tegi vanem vend eelmisel ja sel suvel tutvust “Et suvi ei läheks luhta” treeningutel osaledes. Sellel suvel sai proovimisest stabiilne kaks korda nädalas tatamil püherdamine, selga sai ostetud kimono ja levivad kuuldused, et vanem vend võib üsna pea kollase vöö eksamit sooritama hakata. Very uhke much ma olen, kui vanem vend higist tilkudes ja näost särades trennist tuleb, kaasas kleeps, mida kõige tublimad trennis kaasa tegijad aeg-ajalt saavad.

See sama vanem vend, kes on mitu aastat trenni teinud nii radikate all püherdades kui ka tribüünide all ringi rullides.

No ja et mitte sellega piirduda oma ilusat last kiites, on oma treening-, laagri-, võistlus- ja uute teadmiste omandamise mahu kõrvalt vanem vend kooli algusest alates läbi lugenud kolm Harry Potterit ja närib end hetkel läbi neljandast.

Kas ümarlaud on kandiline?

See oli esimene küsimus, millele mõtlesin pärast ümarlauale kutse saamist.

Etteruttavalt ütlen ära, et jah, ümarlaud on tavaliselt pigem kandiline.

Minu elu esimesel ümarlaual (mis oli kandiline) arutasime vanemale vennale tugiisiku rakendamise võimalust.

Saime rakendatud.

Kuigi teine a ja esimese a mustsadatriljon ja kolm märkust on juba napilt unustatud (ei ole), võime selle aasta lõpuni veidi sügavamalt kui ainult pinnapealselt sisse ja välja hingata, lootusega, et.. ma isegi ei tea, mida lootma peab.

Siiani on vanem vend olnud stabiilselt kolmekümne ja kahe kilogrammi ulatuses vanem vend, ei grammigi vähem ega rohkem.

Vahepealse aja jooksul on vanemal vennal ainult hammaste arv veidi vähenenud, see tähendab, et umbes üle päeva tõmbab ta välja mõne premolaari ja logiseb kaks.

“Sa ikka tead, et see, et sa hambaid kaotad, ei tähenda, et olemasolevaid nende arvelt vähem pesema peab,” tänitan ma emalikult.

Hambad, mis vanem vend kaotas, ootasid aknalaual sõbralikult sahmi alumisi piimahambaid, et siis hambahaldjal paarikaupa lihtsam külas käia, kütusehinnatõusu ja muid asjaolusid arvesse võttes (näiteks tiibade hooldus ja kontroll). Vanem vend külmetas hea mitu ööd lahtise aknaga ja oli peaaegu valmis sahmi hambad ise sõbralikult suust välja aitama.

Sel semestril oleme vanema vennaga päris tihedalt õppetööd teinud. Õppinud õppima. Teine a tähendas inglise keele õppimisega alustamist ja kui me eile hamba ja hammaste hääldust õppisime, siis järjekindlalt dooz ja deez, enamat ei jõudnud, enne surin naeru kätte.

“Mis siin naljakat on – dooz ja deez,” küsib vanem vend.

Dooz ja deez.

Uan, tuu, frii.

Vanem vend.

Valmis saime ühe plakati taime kohta, kolm nädalusvahetust tööd mustandi ja seejärel puhtandi kallal, plakat valmis esitamiseks, kui vanem vend helistas neljapäeval pärast kooli, et sa-ei-kujuta-ette-ma-pean-veel-ühe-plakati-tegema-ameti-kohta-see-ei-ole-võimalik ja mina siis kiirelt lastekaitse ja vanematekaitse numbri valisin, et mis toimub, mitu plakatit on normaalne üldse ühes teises a klassis teha ja miks me lapsi ja nende vanemaid selliselt karistame.

Nali.

Palusin välja mõelda ameti, mille plakatile kanname ja kui võluriamet, Harry Potter olemine, mitte millegi tegemine ja teadlane olid koos programmeerijaga kurvalt kõrvale heidetud, saime lähemalt analüüsida treeneritööd.

Hinded on vanemal vennal tähestikulised, suvalises järjekorras suvalised tähed, mõnikord peegeldavad teadmisi, mõnikord mitte, sest päev oli selline, et teadmisi ei olnud, märkuseid ei ole veel märgatud, kooli läheb ta rõõmsa tujuga ja koolist naaseb enamasti selliselt, et ei mäleta midagi, mis päeva jooksul toimus.

Aga jah, ümarlaud oli kandiline ja arvan, et sellise tähelepanekuga võin ma rahus edasi mitte millegi tegemist jätkata.

Ülevõtlik kokkuvaade

Esimene klass on läbi.

Esimese klassi lapse vanemad on läbi.

Esimese klassi lapse vanavanemad on läbi.

Esimese klassi laps on läbi.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire parimad hetked

See, et me peseme hambaid ikka veel (juba kaheksandat aastat, võin ma lisada) kisa saatel, nagu nülitaks vanemalt vennalt vähemalt seitse nahka maha igal varajasel hommikul ja igal üpris varajasel õhtupoolikul (sest magama minnakse siin napilt enne magamaminekuaega).

See, et hambapastat harjale võib panna kuni 0.00000001 grammi, mitte rohkem, juurde lisada mitte iial, midagi pesemise ajal vahutada ei või (ei ise, ei hambapasta).

See, et vanema venna trennist osa võtmine iga nädala igal teisipäeval, neljapäeval ja reedel toimub. See toimub. On olemas. Trennid. Vanem vend. Mina.

See, et tunniplaani kirjutamise asemel võib vabalt lõputult vabandusi ja põhjendusi genereerida, miks seda tegema ei peaks. Ei nüüd, ei varem, ei homme, ei iial.

See, et ma iga päev annan kaasa väärika käitumise juhised (samad, mida isegi järgin), ja neis teps mitte mainitud ei ole konflikti korral klassikaaslasele näkku sülitamise vajadust, ometi seda nagu mingil põhjusel rakendatakse. Kohati.

See, et mõned asjad ära kaovad, mõnda aega kadunud on ja seejärel vanemate tungiva instrueerimise järgselt üles leitakse. Nagu ikka, üpris ootamatult sealt, kust neid korduvalt otsitud juba olevat.

See, et sokke vahetatakse siis, kui viimased ise jalast ära kõnnivad.

See, et koju unustatud võtmed ja rahakott, kooli unustatud koolikott, koju unustatud koolikott, kooli unustatud vanem vend, koju unustatud vanem vend, noortekeskusese unustatud vanem vend, ongi vanem vend, on vanem vend.

See kõik annab esimese klassi 29. koolinädala boonuspunktid vanema venna emale, kes õppis pähe luuletuse, mis õppimise käigus puhtjuhuslikult ka vanemale vennale meelde jäi ning mis vähese pinge ja kerge nihelemise saatel klassikaaslastele esitatud sai ja etluskonkursile välja valiti.

Paar punkti kogunesid ka Martio kontole, kes viimase peal püüdlikult esimese ja teise klassi lastele mõeldud Känguru ülesandeid lahendades veidi ka vanemat venda haris. Need punktid loeme kokku mõni teine homme, palju ei tundu neid olevat. Pigem vähe.

Või siiski, ehk üllatume.

Ma muidu olen siiani vähemalt kaheksa aastat iga päev olnud üllatunud, mõni päev seepärast, et üllatusi ei ole toimunud, teine päev mõne teise asja pärast. Siiski, üllatunud.

Alati üllatunud.

Kaugjuhitud vanem vend

Trennis.

Mainin juba ennetavalt, et viibin täna telefoni keskjaamas – vanem vend läbib mitmendat korda iseseisvalt marsruuti kool – kodu – bussipeatus – teine linn.

Telefon heliseb. Trenn on kestnud 23 minutit.

“Emme, ma jõudsin koju.”

“Väga hea, loe palun laual olev juhend edaspidiseks eluks läbi.”

“?”

“Laual on paber. Loe seda.”

Tuut, tuut, tuut..

Telefon heliseb. Minuteid 26.

“Emme, kas ma võin endale mikrolaineahjus leiba teha?”

“Ikka, sul on kakskümmend minutit aega, tee rahulikult ja söö palun rahulikult..”

Tuut, tuut, tuut..

Telefon heliseb. Minuteid 30.

“Emme, ma ei leia enda noorkotkaste mappi!”

“Võtsin kaasa, kõik korras!”

Tuut, tuut, tuut..

Helistan vanemale vennale. Aeg uksest välja astuda. Minuteid 45.

“Emme, ma olen nüüd bussipeatusesse jõudmas!”

“Juba? Sa pidid praegu alles uksest välja astuma..”

“Jah, aga ma unustasin ära ju, mis kell ma minema pidin!”

“Kas sa ukse panid lukku?”

“Jah!”

Tuut, tuut, tuut..

Viis minutit hiljem.

“Emme, kas ma võin endale midagi osta?”

See midagi osutub maailma suurimaks pulgakommiks (aga seda me veel ei tea).

“Osta. Sul on nüüd 25 minutit aega bussi oodata.”

Telefon heliseb. Minuteid 55.

“Emme, ma külmun ära.”

“Hüppa natuke!”

Tuut, tuut, tuut..

Telefon heliseb. Minuteid 70.

“Emme, ma ei jõua oma pulgakommi ära süüa enne, kui buss tuleb! Mida ma teen?”

“Pulgakommi?”

“Jah, ma ostsin endale pulgakommi!”

“No hoia seda kommi suus siis bussis, kui piletit küsid, võta korraks välja..”

Ema ei kiida ostu sooritanu valikut heaks.

Tuut, tuut, tuut..

Minut hiljem heliseb telefon.

“Kuule, palun, laps, buss kohe tuleb, ürita rohkem mitte helistada.”

“Emme, millal buss tuleb?”

Emal katkes kannatus.

Tuut, tuut, tuut..

Minuteid möödas 78, vanem vend on bussil ja telefoni keskjaam pakib end tänaseks päevaks kokku.

Seda, kas vanem vend bussilt õiges peatuses maha tuleb, me hetkeks kergendatult välja hingates veel ei tea.