People pretending everywhere..
Emalt saab laps
toidulaua ja lusika,
kui ta on kraps –
kalli – kalli ja musi ka,
Emalt saad selgeks
nii numbrid kui tähed –
kuidas sa muidu
kooli kord lähed!
Emalt saab sülle
ja kommile lisagi,
(Muide, ta sulle
on valinud isagi)
Emalt saab kiita
ja emalt saab laita..
Keegi sind temast
rohkem ei aita.
Emalt saab abi
ka ilmatu muhuga –
arstki ei oska
nii ravivalt puhuda.
Midagi lastelt
saab ikka ka ema –
lasteta ema
ju polekski tema!
– Leelo Tungal
Me kahene on 92 cm pikk ja 14,3 kg raske parimatel päevadel. Hetkel jätkuvalt haige, seekord siis ohhoo: bronhiit + kopsupõletik + mõlemapoolne kõrvapõletik.
Mu töö asjus on asi kontrolli all, tööl ma lihtsalt käia ei saa, juba teist nädalat, sest istun ka ise haiguste küüsis, seekord siis viiruslik neelupõletik, just lõppes viiruslik oksendamine. See tähendab loomulikult head võimalust kooliasjade tegemiseks mul ja lõpmata palju Lotte vaatamist mäm mämil, kes enam ei ole absoluutselt mäm mäm. “Võtan kapist süüa, midagi on kapis” või “tahan millist multikat” võiksid olla tulevased alternatiivid.
Me poiss lobiseb hästi palju, seda on raske ette kujutada, kui palju ta lobiseb, kõigest ja meeletult. Üles loetleda on raske, sest jah, võiks öelda, et temast on saanud inimene. Eilne kaklemine ninarohu ninna laskmise üle lõppes kõrvaltoast kaebliku hüüdmisega: “Issi, tule võta laps ära, issi tule aita laps ära..”
Jõulud olime kahe vanasa ja onu Siimi juures Tartus ja üldse ei söönud palju ja tegime isegi veidi trenni. Mäm mäm ignoreeris mind seni, kuni tuppa astus jõulumemm. Hirmuga jooksis ta emme sülle ja ootas, mil memm ära läheb. Ise korrutades nagu mantrat “ei, ei kalda jeuluvana, ei kalda”. Kõiki kolme seninähtud jõuluvana ta siiski kartis ja me ikka asjalikult tegelesime igal võimalusel lisahirmutamisega stiilis “kui riidesse ei pane, tuleb jõuluvana ka”. Ikka täpselt selliselt nagu korralikud emmed ja issid teevad.
Kokkuvõtvalt on kaks aastat hiljem laps juba laps ja just eile mõtlesin, et iga päev on hoopis erinev ja minu jaoks tundmatu maa – ei tea, mida oodata. Ma ei saa öelda, et laps magab hästi lõunaund, sest siis võib ta passida kolm tundi voodis ja üldse mitte magama jääda. Ei saa ka öelda, et laps on terve, sest siis on ta järgnevad kaks kuud haigem kui võiks olla. Ei saa öelda, et laps kuulab sõna, sest siis me riidleme iga asja pärast ja ei saa öelda, et oleks halvasti käituv laps, sest siis käib ja musitab ja kallistab meid ööd ja päevad ja on üldse hellust täis. Täiesti tavaline kahene poiss siin.
Tundub, et me poja on saanud vanemaks. Laupäeval tähistasime kõik vapralt 002 sünnipäeva ja pühapäeval siis Martioga üksteise võidu põdesime üht haigust. Täiesti õudne! See aasta lõpp võiks meelde jääda ja meelde tuletada end hetkedel, kui ma liiga terve olen! Õuduste tipp. Lühikokkuvõtte Sjelenist tuleb üsna pea.
Kõik on siiani toiminud enam-vähem kolmetunnise graafiku alusel; ikka paar tundi midagi muud tehes ja tunnike söömiseks. Mina olen tänu sellele reedeks kurnatud, et siis esmaspäeval uue hooga. Õnneks päkapikk kasvab ja areneb iga minutiga – peagi püsib kauem üleval ja magab ehk pikemalt; praegu ta on nii tilluke minibeebi ja ühtlasi kõige lahedam neis triibulistes sametpükstes.. Homme on üks kuu sellest kõigest, mulle tundub nagu oleks alati nii olnud, et jagan teki kolmeks ja üritan öösel mitte kellestki üle rulluda; et ühel pool norskab üks norskorav ja teisel küljel nohiseb teine; et kõrvad on alati valmis kuulma teisest toast mmüüääää.. müüäää; et hommikusöök on kell 14, kuigi ärkasin kell 7; et keegi toodab kilekoti mähkmeprügi ööpäevas (ja pesumasinatäie marlisid); et pesu tuleb pesta iga päev; et keegi on alati minuga ja selle kellegi ilmete peale saab öösel tund aega itsitada; et köök on täis imikutoidu purke; et põhiline küsimus on: kus lutt on; et alati on vaja meelde tuletada mis kell sörru sõi.. Ühesõnaga – kõik käib ühe teise ajaarvamise järgi ja pisikese inimesega peab palju arvestama.
Õnneks olen saanud (ja saan ka edaspidi) näpistada endale õhtupooliku jooksmiseks. Päeval üritan tunnikese lumesahktraktorit mängida ja õhtul sumpan talvevõlumaal, nina punane, hingeõhk jäätunud, ripsmed härmas. See, mis kergelt minema pidi, on seda enam-vähem teinud: 23-st läks kohe haiglast koju 16 kilo ja varsti jätab hüvasti ülejäänud mass. Arvan, et üsna pea olen mingid lihased ka taastanud, et võiks nagu.. võimelda.
Loksun 50.- eest tagasi Tallinnasse, rongiga on üsna mugav ja üliõpilaste pühapäevaõhtune soodustus üllatas meeldivalt. Sama (ja natuke rohkemgi) lahe, kui laupäeviti 60.- eest Tartusse. Sõidutunde sain isalt nii palju, nagu tema närvikava sel nädalavahetusel lubas. Viimane sõit (viisin ennast rongile) oli üsna.. juba selle moodi. Järgmise nädala kolm sõidutundi õpetajaga tahaksin hästi sooritada ja nüüd on roolitunnetus veidi rohkem käpas. Eile sain politseile puhuda ja juhendajatunnistus + õpingukaart = taun roolis, oli midagi, mida see härra elus veel kohanud polnud, tema reaktsiooni arvestades. Taunimärk on üldjuhul asi, millega teised juhid liikluses natukenegi arvestavad, kuigi paar korda signaali tahaks möödaminnes ju ikka lasta, niisama.
Ema tegi terve nädalavahetuse õunamoosi ja -kisselli, mille hävitamisele ma kaasa aitasin – tere, kõrvetised. Talv tuleb meil nüüd pannkoogine ja moosine, kui üliõpilased ka edaspidi hästi odavalt Tartu ja tagasi saavad (või autoga). Tuleb see individuaalne õppeplaan kohe ära teha.
Nädal ise möödus kiirelt (ja raamatukogus). Sain paljude asjadega järjele ja nüüd tahaks mõne konkreetselt ära teha. Viljelen ikka liiga palju vegeteerimist, kuigi progress paremuse poole on märgatav.. ma ju saan kõigega alati hakkama, ma ju tean.
Päkapikk saab kõigilt hästi pikkasid paisid ja see on nii armas.. Ja ta luksub, sellel nädalal juba kolmandat korda. Ma alati mõtlen, kui ebamugav see talle olla võib, aga ma ei ehmata teda ju. Minu suurim hirm seoses päkapikuga on siinkohal (12 nädalat veel) ületatud; ma kaalun sama palju kui sinivaal ja selle eest suur pai Sulle, kallis. Armastan.
Juhtunud viimasest postitusest siiani:
Creating Bubbles 